09/04/2026
Kuulen tihti murelikke lugusid töökiusust. See on valus teema ja tegelikult on see probleem palju suurem, kui pealtnäha paistab.
On suur õnn, kui organisatsioonis on inimesi nagu Ülo Vooglaiu juttudes vanaisa – keegi, kes märkab ja julgeb sekkuda. Kuid veelgi imelisem on see, kui organisatsiooni eesotsas on juht nagu üks tõeline koolidirektor antud jutus: inimene, kes mõistab, et tema tähtsaim ülesanne on seista iga töötaja au ja väärikuse eest.
Töökoht peaks olema paik, kus meid väärtustatakse, mitte kus me peame end kaitsma.
Märkame üksteist ja seda, mis töökohal toimub! 🤍
Esimestes klassides meeldis mulle üle kõige matemaatika. Tore oli ülesandeid lahendada, aga veel toredam oli ülesandeid koostada. Viiendas klassis teadsin, et no matemaatika on lihtne ja kerge, et tean palju rohkem, kui nad üldse arvata oskavad.
Ja siis juhtus, et õpetaja kutsus mind klassi ette, tahvli juurde, kirjutas kriidiga: „ 3 x 2 =” ning küsis: „ Kumb nendest arvudest on korrutaja ja kumb korrutatav?” Ühmasin, et sellel ei ole mingit tähtsust, et see on ükskõik.
Siis juhtus midagi ennekuulmatut. Õpetaja vihastas, lõi laia käega vastu lauda ja haaras teise käega oma tagumiku alumisest osast kinni. Kui ta rusikasse surutud käe ära võttis, tõstis ta selle minu nina alla ja käratas: „Ükskõik on siis, kui sa lased omale pihku ja nuusutad seda ühest või teisest otsast!” Kõik naersid.
Võtsin oma koti ja kõndisin klassist välja, kooli taha kogunemiskohta, ja otsustasin, et rohkem ma sellesse majja oma jalga ei tõsta. Varsti ilmusid ka sõbrad kohale ja tegime ühise otsuse: „ Aitab! Nüüd on sellel kõigel lõpp!”
Järgmisel hommikul kogunesime ühe klassivenna juurde ja pidasime pikalt aru, kuidas edasi elada. Ühed soovitasid, et lähme metsavendade juurde metsa, kust meid keegi enam ei leia. Teine osa arvas, et sinna meid ei võeta ja pole mõtet proovidagi. Lõpuks otsustasime kolida oma toiduvarud, relvad, laskemoona, kilbid ja muu varustuse linna taha, vanasse vedurisse, mida „sussiks” kutsuti.
Panime katlale tule alla, teepoti tulele, kartulid ja kaalikad küpsema ning hakkasime mõnusaid jutte rääkima. Iga jutu algus ja tegelased pidid olema võetud mingist raamatust, aga edasi tuli võimalikult rohkem endal juurde mõelda. Kõik rääkisid selliseid seiklusi, et kuulajad hoidsid vahepeal hinge kinni. Mõned rääkisid, et neil olevat kananahk mitu korda peal käinud ja ilmselt olid ka juuksed vahepeal turri tõusnud.
Õhtu jõudis iga päev kätte ootamatult. Lahku minna polnud kahju, sest järgmisel hommikul oli ette nähtud alustada sealt, kus jutt eelmisel päeval pooleli jäi.
Kahjuks läksid ilmad jahedaks ja vedur ei pidanud tuult. Jutud said otsa ja süda hakkas ka veidi valutama. Osa poisse jäi omadega vahele, pandi popi tegemise eest koduaresti ja sokutati siis kooli tagasi. Lõpuks jäime naabripoisi Velloga kahekesi.
Ühel päeval oli juhtunud õnnetus: emale oli tulnud õpetaja vastu ja küsinud, et kas ma hakkan juba paranema, et mis haigus see on, mis nii kaua kestab... Ema polnud haigusest kuulnudki ja ehmatas vist kõvasti, sest kogu õhtu ta aina vaatas lakke, või aknast õue, aga ei saanud ühtki sõna suust välja. Lõpuks hakkas nutma ja siis läks ka minu süda haledaks. Seletasin ära, mis oli juhtunud ja teatasin, et kooli ma enam ei lähe ja selle õpetajaga ma enam ei räägi.
Aeg oli hiline, aga asi tõsine ja ema läks öösel oma isa juurde arutama, mida poisiga ette võtta. Hommikul tuli vanaisa ja rääkis, kuidas ükskord, ilmasõja ajal, kui ta tsaari sõjaväes oli, olevat üks ohvitser hakanud teda ja teisi Saaremaa mehi kiusama. Nad olid küll kaua kannatanud, aga kui ta hakkas solvama, olid nad teatanud otse kindralile, et sellise närakaga nad koos edasi ei sõdi. Samal päeval oli kiusaja saadetud eesliinile lahingusse ja tast jäi järele ainult mälestus, seegi halb.
Vanaisa kiitis, et meelekindlust peab mehel olema. Vanaisa ütles, et mehe au ei või haavata mitte keegi, mitte kunagi ja... läks minema.
Hiljem selgus, et vanaisa oli läinud mitte koju, vaid kooli ja küsinud direktorilt, kas mehel peab olema meelekindlust ja kas mees võib lasta oma au haavata. Kooli direktor olevat öelnud, et mees peab olema nagu terasvedru: ajutiselt järele andma, aga mitte murduma, aga au haavata ei lase öige eesti mees mette kunagi mette kuskil.
Seepeale olevat vanaisa direktorilt küsinud, mida siis teha, kui ühte meest on koolis siiski südamepõhjani solvatud.
Koolidirektor olevat öelnud, et süüdlane peab saama oma karistuse ja küsinud kohe, et kes niiviisi tegi. Vanaisa olevat ära rääkinud, mis juhtus ja õpetaja, kes arvas, et ta võib klassis teha, mida heaks arvab, lasti lahti.
Mõni päev hiljem tuli koolidirektor meile koju, vabandas kooli nimel, ütles, et tal on väga kahju, et nii läks, lubas, et edaspidi nii ei juhtu, ja käskis esmaspäeval kooli ilmuda.
Vanaisa ütles paar nädalat hiljem, kui koos puid lõhkusime: „Enamasti veereb eluvanker, nagu oleks ölitatud. Mönikord kiilub kinni. Siis peavad mehed üksteisele appi minema.”
Loe rohkem lugusid Ülo vanaisast ja Ülost endast vanaisa rollis: https://vooglaid.org/toode/vanaisa-uued-lood/
